Haapsalu ajaloost

Haapsalu (Läänemaa murrakutes varem ka Oablu või Aablu) on kolmest küljest merega piiratud linn Eestis, mille suurus on kasvanud 10,59 ruutkilomeetrini. Asub Läänemere ääres Haapsalu lahe lõunakaldal,on Lääne maakonnahalduskeskus.

Haapsalu alguseks võib pidada 13.sajandil siia loodud piiskopkonna keskuseks ehitatud linnust.  1279 sai Haapsalu linnaõigused. Elu oli rahutu, 15.sajandil ehitati linnuse ümber linnamüür. Aastasadade jooksul on linnust rüüstatud, erinevate sõdade käigus on teda hävitatud, jälle ehitatud ja täiustatud. Praeguseks on järel lossihoov koos kiriku ja vallikraavidega. Kena koht kultuuriürituste läbiviimiseks ja niisama jalutamiseks.

1825.aastat, mil rajati esimene mudaravila, loetakse Haapsalu kuurordi algusaastaks. Haapsalu on vaikne suvituskoht Haapsalu lahe ääres, mis tänu oma madalale veele soojeneb suhteliselt kiiresti. 1825.aastal võttis Karl Abraham Hunnius kasutusele Haapsalu ravimuda. Haapsalu ravimuda ja meri on siia puhkama meelitanud paljud tuntud inimesed üle maailma. 1914. a. alanud maailmasõda põhjustas tagasimineku ka kuurordimajanduses, kuid juba 1920-ndate alguses hakkasid mudaravilad uuesti täituma. Suvitajate arv tõusis 1936. aastaks üle 3000. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Haapsalu tuntud terviselinn, kuhu sõideti sanatooriumisse oma tervist turgutama üle Nõukogude Liidu. Praegusel ajal on Haapsalu tuntud kui turismilinn.  Elanikke ca 11000.